Ettevõtja, julge hinda tõsta

Teen sügava kummarduse nende ettevõtjate ees, kes on asunud avalikkuse meelepaha trotsides oma toodete ja teenuste hindu tõstma.

On loomulik, et masust räsitud siseturul tegutsejad peavad oma kokkukuivanud kasumeid kasvatama ja koguma kapitali uuteks investeeringuteks.

Majanduskriis ja euro tulek on loonud arusaama, et igasugune hinnatõus on kuradist. Tarvitseb vaid kellelgi midagi hinnatõusu plaanist poetada, kui tuleb meedia ja teeb ta maatasa. Kusjuures ei tehta vahet, kas hinda tõstavad monopolid või kartellid, ka konkurentsitihedal turul saab hinnatõus samavõrd negatiivse kuvandi.

Riigi kontroll ja avalikkuse meelepaha on õigustatud, kui hinda tõstavad monopolid või turgu valitsevad ettevõtted. Näiteks vee- ja elektritootjad. Karmi hukkamõistu ja kriminaalkaristust väärivad hindades kokkuleppinud turuosalised.

Kõigil muudel juhtudel ei ole hinnatõusus aga midagi kriminaalset või taunimisväärset. Tänu jumalale tegutseb valdav osa ettevõtteist vabas konkurentsis ja neil on õigus kehtestada oma hinnad oma parema äranägemise järgi.

Müts maha nende ettevõtjate ees, kes on suutnud järsu majanduslanguse ajal kulud kiiresti kontrolli alla saada, töökohti ja palku vähendada, tegevust ümber korraldada ja ellu jääda. Nüüd on õnneks ellujäämiskursus läbi ja meil on aeg hakata taas normaalselt majandama.

Majandusminister Juhan Parts vibutab hinda tõstva ettevõtte suunas näppu ja ütleb, et paljudes sektorites on hindade tõstmine levinud tootlikkust tõstmata. Vaidlen vastu, siseturu tingimustes määrabki hind paljudel juhtudel produktiivsuse.

Soovitan lugeda eilsest Äripäevast Inseneeria peatoimetaja Mati Feldmanni kommentaari, kes võrdleb juuksuri produktiivsust Soomes, Somaalias ja Eestis.

Nõus, soeng valmib igas riigis ühesugune ja produktiivsuse mõõdupuuks ongi hind. Parts kuulutab: "Hindade stabiilsus on võtmeküsimus Eesti majanduses."

Õige lause, aga mida arvab sellest juuksur, kes peab Maastrichti kriteeriumi huvides leppima kordades madalama palgaga, kui sama tööd tegev kolleeg Helsingis?

Ei, õnneks ei saa Parts ettevõtjale hinda dikteerida. Ka ei pea ega tohigi ettevõtja oma hinnakujunduses arvestada selle mõju inflatsioonile ja makromajandusele.

Tema siht saab olla üks – leida oma tootele või teenusele hind, mis tagab parima tulemuse käibe- ja kasumireal.

Au ja kiitus, kui sellega kaasneb suurem käibenumber, korralik kasumimarginaal ja priske dividend, sest järelikult on suudetud konkurente milleski ületada.

Tarbijatel ei tasu suurt hinnatõusu karta. Tööpuudus püsib jätkuvalt kõrge ja märkimisväärset palgakasvu pole näha. Siseturg jääb väga hinnatundlikuks, mis muudab hinnatõusu võimatuks. Hinda saavad tõsta vaid need, kes pakuvad midagi väga väärtuslikku.

Teistele annab see võimaluse katsuda müüa odavamalt aga rohkem. Kokkuvõtteks võime nüüd masule joone alla tõmmata ning nautida taas turumajanduse igapäevaseid väljakutseid.

Hea ettevõtja, ära astu hinnatõstmisega sellesse ämbrisse, kuhu sattus leivaliidu juht Arnold Kimber. Pea meeles, et hinnatõusu mitte lihtsalt ei tohi kokurentidega kokku leppida, vaid see ei tohi ka sedamoodi välja paista!

Teiseks, ära põhjendada hinnatõusu maailmaturul toimuvaga või vajadustega tõsta pagarite palku. Ole aus, ütle, et tahad suurendada oma käivet ja kasumit, selles pole midagi häbiväärset.

Tuult tiibadesse, hinnatõstjad! Koerad hauguvad, aga karavan liigub edasi!
Artikkel ilmus 18. augusti Äripäevas.

Lang ja Ansip riskivad muutuda naerualusteks

Tänaseks on vastuolu Lang versus meedia kogunud üles selllised tuurid, et niisama lihtsalt ükski pool enam taganeda ei saa.
Lang proovib viia vaidlust juriidiliste nüansside tasandile, meedia seevastu ründab seadust üldisest aspektist.
Minu meelest ka õigesti. Igal juhul on Langi eelnõu meedia vabadusi piirav ning juba paljalt selle tõttu tagurlik. Miks? Lihtsalt selle pärast, et kogu demokraatia ajaloo jooksul pole teada ühtegi näidet, kus info leviku piiramine oleks muutnud ühiskonda paremaks või jõukamaks. Vastupidiseid näiteid on aga kamaluga.
Mulle tundub ka kummaline, et selle regulatsiooni taga on liberaalsete vaadetega reformierakond, kelle poliitiliseks oponendiks sotsid. Mõistuspärane oleks ju vastupidi.
Nüüdseks on Langil viimane aeg rool ringi keerata ja kummaline seaduseelnõu riiulile tolmu koguma saata. Vastasel korral muutub ta ise ning Ansipi erakond lihtsalt naeruväärseks.

Kas majandus sööstab üles?

Käes on september ja võime tähistada aasta möödumist surutise puhkemisest. Juba 12 kuud vabalanguses olnud siseturg dikteeris ettevõtjale ühe jututeema: kriis. Konsensusena arvatakse, et sügiskuudel raskused aina süvenevad. Positiivsed signaalid USAst või Lääne Euroopast pidavat Eestisse jõudma mitte varem kui 2011. aasta lõpus.
Minu meelest ei saa aga välistada, et uus tõusulaine puhkeb juba lähikuudel. Mõned tähelepanekud mikrotasandil. Ajalehtedesse ja veebi on uuesti tekkinud töökuulutused, veel kevadel tundus, et kõik ettevõtted in corpore koondavad ja vähendavad palka, aga nüüd näeme turul arvestataval hulgal vastuvoolu liikujaid.
Aasta jooksul on Äripäev igal kuul kaotanud tellimusi, suurfirmad vähendasid tellitud eksemplaride arvu ja sajad väikefirmad on ise lõpetanud tegevuse. Augusti teisel poolel nägime aga järsku trendimuutust. Uusi tellijaid lisandub Äripäevale nädalaga sama palju kui kevadel terve kuu jooksul ja seda alustavate ja laienevate ettevõtjate arvelt.
Ja kõige tähelepanuväärsem. Suheldes klientide ja partneritega ei taheta enam rääkida raskustest ja kriisist. Koondamise ja palgavähenduse asemel räägitakse jälle uutest projektidest ja ideedest.
Tõsi, aasta 2007 niipea tagasi ei tule. Kuid päev, mil majandus on täna parem kui 12 kuud tagasi, paistab olevat üsna ligidal. Mulle tundub, et palju lähemal kui makroanalüütikud arvavad. Ja ka sööst üles võib tulla sootuks võimsam, kui tänane rehkendus näitab.